Kaabli lugu
14.08.2002
Kirjutanud: Siim Kinnas

Hubble III juhtruumis oli vaikne. Üks tehnikutest istus terminali taga ja mängis arvuti vastu malet. Hoolimata keelust oli tunda tubakasuitsu hõngu. Ruum oli pime ja kitsas.

Hubble III oli ehitatud otsimaks Maa-tüüpi planeete lähistähtede ümbert. Ta asus orbiidil ümber Marsi, olles selle enne Phobosest ja Deimosest vabastanud. Ja praegu oli selle personalil äärmiselt igav. Teleskoobi kaugseire tarkvara oli üles ütelnud ning tehnikud rabelesid juba kolmandat standardpäeva, et viga parandada, siiaamaani mingit nähtavat edu saavutamata.

Franz Richter ajas ennast nurgadiivanilt püsti ja jalutas külmkapi juurde.
“Millal järgmine kaubasaadetis tuleb?” küsis ta selle ukse varjust.
“Nagu sa ise ei teaks,” vastas malet mängiv tehnik.
“Mis sa sellega öelda tahad? Vihjad millelegi või?”
“Kuu aja pärast.”
“Toit on ju peaaegu otsas!”
“Eks me söö sinu siis esimesena ära, kuivõrd sina see põhiline sööja oled.”
Franz oli üle keskmise ümar, mida soodustas veelgi jaama madal gravitatsioon.
“Jälle vihjad millelegi või?”

Arutelu oleks võinud päris tuliseks minna, kui arvuti poleks maheda baritoniga teatanud:
“Vaatlusteleskoobid leidsid Saturni lähedalt anomaalia. Ootan juhiseid.”

Hubble III arvuti oli kõige võimekam masin, mis eales ehitatud. Mõningad tähelepanelikumad teadlased väitsid, et ta on võimeline ka üsna teravaks, küll varjatud, sarkasmiks, mida arvuti loojad hästi uskuda ei tahtnud. Tema hääl oli valitud mahe bariton, sest algne, arvuti liigse personifitseerimise pärast muretsemise tõttu valitud elektrooniline hääl tekitas suurel hulgal kommentaare ja vihjeid vanadele ulmefilmidele.

“Mis anomaalia?” päris tehnik. “Näita suurel ekraanil.”
Ekraanile ilmus Saturn, mille rõngad praegu täies hiilguses nähtavad olid. Ja need olid kuidagi … kõverad.
Franz sulges külmiku ukse ja vaatas ekraanile. Siis kissitas ta silmi ja raputas pead. “Geomeetriline analüüs,” nõudis ta siis arvutilt.
Saturni kuju kattus peene rohelise võrgustikuga, nagu ka rõngad. Ja need olid ikka kõverad.
“Mis kurat seal toimub?” imestas tehnik. “Arvuti, kas teleskoopide peegleid ikka puhastatud on?”
“Peegleid kontrolliti tund aega tagasi, ühtegi vigastust ega probleemi ei täheldatud,” teatas arvuti. “Ka gravitatsiooniantennid tajuvad sealt lähtuvaid anomaaliaid.”
“Näita,” ütlesid Fritz ja tehnik koos.

Hubble III gravitatsiooniantennid olid parimad kõigist teadlaste käsutuses olevaist – ligi kolmemeetrise läbimõõduga metallsilindrid, mille Hubble’ini transportimine võttis ligi kaks aastat. Nad olid sukeldatud vedela heeliumi vannidesse, mis hoidis nende enda soojusliikumistest tekkinud müra miinimumis. Kõik kolm silindrit olid ümbritsetud andurite vööga, mis mõõtsid silindrite deformatsioone, kui neid läbisid gravitatsioonilained. Need deformatsioonid muudeti seejärel visuaalseks informatsiooniks, mida oli võimalik kuvada suvalisele ekraanile.

Pilt muutus vikerkaarevärviliseks, kusjuures enamus ekraanist oli sinine, kuid Saturni koha peal laiutas tohutu suur erepunane laik. Laigu kõrvale oli arvuti lisanud väikese akna, millesse oli kirjutatud kuvatavate suuruste väärtused.
“See on ju võimatu!” ühmas tehnik. “See oleks nagu must auk keset Saturni!”

Eelnenud ja järgnevaid sündmusi saab näha nii mängus kui edasistes artiklites.